PÄEV 12. Pariis.. ja kodu (+7 päeva).

Nädalase hilinemisega teeme ka oma viimase postituse. See puudutab siis päeva Pariisis, kojujõudmist ning nädalast ajavahest taastumist.

Niisiis, Pariis! Lennujaamast väljasaamine oli omaette katsumus - enne välja ei saa, kui oled passikontrollist läbi käinud, aga seal oli ainult ÜKS inimene. Inimesi, kes aga kontrolli ootasid, neid oli ca 1000? Küll siis liigutati seda inimmassi ühes ja teises suunas, avati üks boks, siis teine ning arutati omavahel, kus kõik töötajad on. Ca tunniga saime siiski välja ning läksime rongipiletit ostma, et kesklinna sõita. Piletid käes, astusime rongi peale. Mina (Jaanika) olin nagu zombie, tohutu unevõlg, halb tuju, kohvivajadus ja vaikselt hakkas ka koduigatsus tekkima (kuna noh, külm oli väljas juba niikuinii).

Jõudsime siis kesklinna kohale ning hakkasime jalutama. Üsna pea hakkas ka vihma sadama, jess! Astusime ruttu esimesse kohvikusse sisse, et võtta üks kohv ja crossaint - saime. Söödud/joodud, jäi ka vihm järgi ning jalutasime edasi. Ületasime Reini jõe, möödusime suurest parlamendihoonest ja imetlesime (väljastpoolt) maailmakuulsat Louvre'i muuseumi. Kaugelt nägime ka Eiffeli torni, kuid päris selleni me kahjuks ajapuuduse tõttu ei jõudnud. Küll aga käisime vaatasime klaaspüramiidi üle ning kiirustasimegi kähku lennujaama tagasi.

Lennul Pariis-Tallinn saime üllatuslikult ka võiku ja veepudeli (ise ei olnud teadlikud, et tellinud oleks), kohe niimoodi nimepidi toodi. Tore üllatus iseenesest, kuna kõht ootas küll juba midagi. Kuskil 3h pärast olimegi lennujaamas ja tellisime takso koju.

Koju jõudes ootas meid ees süüa ootav kass ning 18 kraadi. Selgus, et vahepeal oli elekter ära käinud ning küttesüsteemi välja lülitanud. Kassivalvaja ütles, et ta tundis küll, et jahedam, aga et talle meeldis - mina ei suutnud jopetki seljast võtta. Magama jäime vist kella 3 paiku öösel, mis ei ole üldse OK.

Nädal kodus on olnud üsna vaevaline. Ajavahest taastumine on üsna raske ikka. Eelmisel nädalavahetusel jäin näiteks kell 7 hommikul magama ja ärkasin kell 15 päeval. Siis tekkis juba hirm, et kuidas küll töönädal kujuneb. Töönädal kujunes nii, et saime enam-vähem kõik päevad ikka üles. Töölt koju tulles oli väsimus, aga ca kella 21 paiku tuli uus elu sisse ja jälle "rõõmsalt" 2-3ni üleval. Aga eks see paika läheb, kus ta pääseb. Ja laupäev vastu pühapäeva saab ju tunnikese kauem magada, kuna kella tuleb keerata.

Igatahes, reis oli kihvt. Ameerika on lahe ja kindlasti tahaks tagasi minna ning avastada ka neid kohti, kuhu ei jõudnud. Seda kindlasti ka teeme tulevikus. Hetkel on aga järgmiseks aastaks juba uued suunad ja mõtted, kuhu minna.

Aitäh kõigile, kes meile kaasa elasid ja viitsisid blogi jälgida. Piltide linki uuendasime, kuna dropbox sai vahepeal täis ning kõiki pilte näeb SIIT.

Head
Jaanika&Rasmus

Päev 11. Dolphin mall ja tagasilend

Laevalt lahkumine on väga mugavalt korraldatud. Mingit check-outi tegema ei pea ja põhimõtteliselt võtad oma lõpuarve ning jalutad lihtsalt passikontrolli. Meil oli selle päeva ainus plaan võimalikult palju allesjäänud dollareid poodides kaubaks realiseerida.

Dolphin mall
Läksime terveks päevaks Dolphin shopping mall'i ja võite arvata, mida tähendab ostukeskus USAs. Sisuliselt kulus kogu päev ühes ja samas keskuses ühest poest teise läbijooksmisele, sest üks päev on ikkagi liiga piiratud ajaraam. Pean tunnistama (Rasmus), et olin seal täpselt sama probleemi ees, mis kõikjal mujalgi maailmas. XS numbrid on ikka liialt suured ja nii jäävad ilusad asjad saamata. Paljuski on sama mure ka Jaanikal. Ma lihtsalt ei mõista - keskmine lõunamaalane Euroopast Ameerikani on minu mõõtu ja võimatu on riideid leida. Kahju. Ei saa ka selle taha pugeda, et olime USA's, sest tõsimeeli kuuleb Miamis mehhiklaste suust hispaania keelt rohkem, kui inglise keelt.
Igatahes, kui miski on USA's soodne ja kvaliteetne, siis on see kütus ja kaubad.

Miami - Pariis
Lennukis ootas selles mõttes jälle halb üllatus, et kui saabudes läks lennuk katki, siis nüüd tagasilennul oli tegemist ikkagi paraja peldikuga. Üsna üllatav, et nii mainekal lennufirmal on long-haul lendudeks sellised saanid veel kasutusel. Aga suures osas polnud meil vahet, sest ajavahe kordaseadmiseks oli meil mõistlik terve tee magada. Selleks vitsutasime unekad sisse ja lend sujuski nagu võluväel.

Päeva tipsid:

• USA's poodlemine on vägev. Tuntud brändide kaubad on soodsad ja kvaliteetsed;
• Air France on so-so. Täpselt sama seeria lennukid erinevad nagu öö ja päev.

PÄEV 10. Päev merel

Kuna täna uhab laev terve päeva tagasi, siis olin mõttes planeerinud hunniku tegevusi laevas: jõusaal, pizzasöömine, minigolf, viimane beežitamine jne. Kahjuks aga juba õhtust saati on laev vappunud ja meie planeeritud tegevused on jällegi canceldatud. Jõusaali ja minigolfi osakond suletud ja vihma sajab aegajalt. Jaanika kimus öösel isegi unerohu sisse, et saaks paremini magada.

Mingil põhjusel on meil tegelt juba kolmandat päeva suhteliselt kehv enesetunne. Üks neist kulus küll pohmelli peale aga eile ja üleeile pidanuks juba hea olema. Kahtlustan, et liigne kalasöömine kombineerituna liigsöömise ja kõikuva laevaga on organismile paraja karusselli tekitanud.

Käisime Deli’s hommikusöögil ja ühte võib küll esile tuua. Kõik soolased söögid on topeltsoolased ja kõik magusad on topeltmagusad. Kakao on peaaegu joomatu ka 2x veega lahjendades J. Üks huvitav näide veel – singijuustu võileiva vahel oli 7 kihti sinki ehk singikogus oli 2x paksem kui röstsai selle all. Sama nali oli ka wrapiga, mille vahelt pidin reaalselt enamuse lihast välja rookima, et ka mõne köögivilja maitset tunda. Mingi jõhker lihakäntsakate teema on Ameeriklastel.

Õhtul jätsime hüvasti meie armsaks saanud laudkonnaga. Tegime väikese kingituse ka meie lemmikpaarile ja loodame nendega kindlasti ka tulevikus suhelda ning võimaluse korral Euroopas kohata.

Carnival Sensation

Natuke laevast siis ka. Laeva ülesehitus on ikkagi üsna ebaloogiline. Päriselt, 5 päevaga ei ole me ikka ära õppinud kuidas kuhugi täpselt pääseb. Siin on mingine liftide ja sektsioonide loogika ning ei ole nii, et jalutad ühest laeva otsast lihtsalt teise.

Muus osas on nii, et kõik on jagatud kahte ossa: rahakoinimise üritused ning söömine. Söömine iseenesest on „tasuta“ (followup – laevapilet 5p maksis ca 1350 eur), kuid jookide ja kogu muu jandi eest tuleb maksta. Enamus infovoog keskendub sellele, kuidas laristamine on kasulik ja laeval shoppamine on maailma parim viis shopata J. Lisaks on laevas ca 10 fotograafi, kes igal võimalusel möödapääsmatult fotosid teevad ja siis riputavad need näituseks üles aatriumisse. Ühe foto hind on 21 USD. Joogid on tegelt suhteliselt talutavate hindadega – õlu 6, kokteilid 10. Interneti päev maksab 16 USD, kuid see ei taga veel ligipääsu nt Skype kõnedele, failivahetusele jne.

Kogu sellele jandile lisandub muidugi jootraha, mis siin laevas võetakse automaatselt peale reisi lõppu. Kummagi inimese eest veel 65 USD. Ehk kui meie tasandil kokku liita, siis laevapileti, ekskursioonide, jookide, jootraha ja muu träni peale tuleb ühe päeva hinnaks ca 500 usd. Kusjuures see on üsnagi tagasihoidlikult elades.

Päeva tipsid:

·        Ka paradiisis ei ole hea ilm alati garanteeritud

·        USA’s on kõik söögid topelt-maitsestatud

·        USA’s on söömiskultuur erilise tähtsusega. Tundub, et kõik keerleb söögi ümber.

PÄEV 9. Tuul ja Grand Turk (Turks&Caicos)

Hommik paistis päris normull olevat, aga järjekordselt ei jõudnud me ametlikule hommikusöögile. Need on lihtsalt liiga vara (enne 10.30). Üsna pea saime ukse vahelt teate, et kehva ilma tõttu on meie planeeritud ekskursioon ära jäetud. Väga nukker, sest olime planeerinud ujumise raidega. Seejärel teatati laeva raadio vahendusel, et ka sadamasse jõudmine on tugeva tuule tõttu edasi lükatud.

Kole koht!

Turks & Caicos koosneb ca 40 saarest, millest 10 on asustamata. Suurim ehk pealinn on Grand Turk, millel on isegi üsna korralik lennuväli. Kokku elab saarel umbes 4500 püsielanikku. Saare ühest otsast teise on ca 10 km.

Saar paistab enim tuntust olevat kogunud seoses Ameeriklaste kosmosereisidega kuna kõik esmased maalenaasmised toimusid Caicose saarte kaudu.

Umbes 12.30 ajal jõudis laev lõpuks randuda ja saime maa peale. Esialgu tundus päris fancy kohake olevat – sadama piirkond oli kenasti igasugu tränikioskeid ja basseine täis. Puhas, soe, ilus. Mõtlesime, et kuna meie ekskursioon ära jäi ja aega on päris palju, siis läheme teeme tiiru ka linna peal.

Taksosõit linna võttis umbes 10 minutit ja sadama-alast väljudes oli koheselt aru saada mis peldikuga tegemist on. Kõikjal mahajäetud majad, prügi, kodutud loomad ja purjus kohalikud. Taksojuht püüdis küll selgitada, et „kõik on 8a taguse orkaani tulemus ning et tema koer on kenasti kodus ja blabla...“ Tegime üsna kiire tiiru paari tänava vahelt ära ja seadistasime end kiiresti tagasi sadama-alale.

Võtsime veel paari kehaosa peale päikest ja asusime tagasiteele. Tegelt oli suht mõttetu päev ja ei jätnud ka Carnivalist eriti head muljet – miks kruiisilaevad sellises kohas üldse käivad? Kireva hetkena jääb meelde konnakoibade söömine, mis olid tegelt ikka vastikud.

Tänase päeva tipsid:

·        Kõikvõimalikest planeeritud tegevustest saad / jõuad tegelikult tehtud umbes pooled;

·        Grand Turk on päris kole koht. Ärge oma unistuste reisi küll sinna planeerige;

·        Konnakoivad on lihtsalt rõve ülepopulariseeritud eksootiline „snäkk“, mitte maitseelamus.

PÄEV 8. Half Moon Cay

NB! Vabandan ette, et fotosid pole vahepeal lisanud ja postitusi teinud. Asi selles, et olime 5 päeva levist väljas ja hetkel istume lennujaamas ning fotokaabeldus on juba pagasisse visatud. Aga sisust ka....

Ärkasime väga ilusal hommikul aga väga räpase olekuga. Avastasime, et peame sisuliselt kohe tõttama ekskursioonile. Olin varasemalt prebookinud skuutriga sõitmise.

Oi kui raske on olla

Sisuliselt kogu päev kujunes kummalgi enesegavõitlemiseks. Hea meel oli vähemalt selle üle, et ma polnud ainus ja kaaslasel oli vähemalt sama raske olla. Ausalt, tegemist oli nagu robinsonaadiga, kus ainult tugevamad jäävad ellu. Ma (Rasmus) ei ole päriselt seda varem vandunud, aga eile tegin seda: „ma ei joo ennast enam purju tükkaega“.

Skuutrisõit

Liikusime laevalt tulles otsejoones oma kavandatud skuutrisõidu kogunemiskohta ja saime teada, et meil tuleb esitada ka juhiluba. Jah, skuutriga sõitmiseks autojuhiluba.... Ei jäänudki muud üle, kui pidin laeva tagasi tõttama (laeva tõttamine tähendab järjekordi + 15min väikepaadisõitu kuna laev ei „pargi“ end otse sadamasse). Ja seda kõike tuli teha oiiiii kui halva enesetundega. Jätsin Jaanika randa marineerima, sest tal oli tõesti vähemalt sama raske olla.

Skuuteramine oli väga äge ja kulges laguunide vahel. Korraks viidi ka avamerele ja päris lahe oli neis lainetes hüpelda. Igatahes vahva kogemus ja võibolla võttis grammike isegi olemist kergemaks.

Half Moon Cay

Saarest ka. Half Moon Cay on tõesti ülicool koht. Nagu paradiis, mille keskel on laguunid ja rand on nii helesinine kui üldse annab ette kujutada. Meie laeva pealt oli selgesti põhjani näha ja see sügavus kindlasti oma 15-20 meetrit. Väidetavalt kuulubki saar Carnivali laevakompaniile ja mõeldud ainult turismikülastuseks. Elanikke ega linnakut kui sellist nagu polegi.

Õhtusöök

Õhtusöögid on alati toredad kuna meil on tõesti lahe seltskond (4 paari koos meiega). Ehk iga õhtu sööd samade inimestega ja alati on uus menüü. A’la carte menüü söök on väga maitsev ja maksta tuleb ainult jookide eest. Eile oli lihtsalt sitt olla ja üritasime asjaga kähku ühelepoole saada. Selgus, et oleme kohalikega (kuigi ka ülejäänud paarid on ikka väga kaugelt USA otstest) võrreldes ikka nõrgukesed, kuna nemad lasid õlut hommikul juba peale. Sellist pikendamist nimetatakse slangis „Hair of the dog“ J. 

PÄEV 7. Bahamas (Nassau) ja let’s get drunk!

Ärkasime taaskord mõnusalt varakult, et linna peale kondama minna. See oli meil ka ainus päev, kus ei olnud ühtegi konkreetset tegevust planeeritud. Ilm tundus kahtlasevõitu, aga ei osanud midagi hullu aimata. Tellisime hommikusöögi tuppa ja see oli tegelt ikka paras solk. Igalpool mujal maailmas on see hommikune saiamaania – sai grillitult, sai röstitult, sai sai sai...

Vot see on vihm

Laevast välja astudes oli juba päris vihmane. Iga järgneva meetriga vihm tugevnes kuni sellest kasvas välja päris korralik torm. Olime vaid 200m saanud liikuda kui edasiminek tundus võimatu. Täielikult läbimärgadena pöördusime tagasi laeva poole. Üks hetk kuulsime bussipeatuse all olevat rahvast kõvema häälega naermas, plaksutamas ja vilistamas. Selgus, et minu (Rasmus)   jalutuskäigust mõeldud rahvuslikud hilbud olid märjaga täielikult vastu ihu tõmmanud ja rahvas sai wet t-shirt showd näha. Puändiks olin sel hommikul jätnud ka alukad panemata, seega vaade oli kõrvaltvaatajale päris koomiline.

Kuna olime juba niikuinii läbimärjad võtsime suuna otse jacuzzi’sse. Täpselt meie kajuti kohal on ainult täiskasvanutele mõeldud osakond (tegin selle eeltöö juba varasemalt kajutit valides ära). Ilma paranemist ei paistnud mitte kusagilt ja võtsime vastu otsuse, et no matter what, käime ikkagi linnas ära.

Teisel katsel läksime vihma kiuste tiirutama ja jõudsime üsna pea ühte kuulsaimasse rannabaari nimega „Senor frogs“. Korralik rannadisko oli juba püsti pandud mõnusa kariibimere rütmiga, kus MC veel hoogu juurde andis. 2 kokteili läksid 46 dollarit, aga boonusena saab kokteiliklaasi (plastikust) „tasuta“ kaasa. Drink oli päris hea ja ajas ka paraja shvipsi pähe.

Kisub peoks

Ega Nassaus rohkem polnudki suurt midagi teha. Kolistasime poodides ja suundusime üsna pea tagasi laeva. Kuna meil oli juba laeva tulemisest saati alles terve veinike, lasime hea maitsta. Õhtusöögilauas libistasime kaaslastega veel õllekest ja leppisime kokku meeting pointi.

Ja siis ta algas... ega Ameeriklased pole ka just lihtsast puust tehtud. Moscow mule vaheldus õllega (ei tasu unustada, et alla sai libistatud juba terve vein ja kokteil Nassaus). Alustasime aatriumis asuvast baarist, liikusime edasi basseinibaari, sealt omkorda klaveribaari.

Klaverimees lasi ülivingelt näppudel käia ja esitas parimaid Ameerika kultuspalasid. Kõik laulsid ümberringi kaasa ja lõpuks olid meilgi lood selged. Idaho osariigi sõbrer õpetas mulle (Rasmus) lõpuks ka käesurumise tehnikat. Selgeks sai räägitud kõik põhiteesid – ajalugu, poliitika, suhted Venemaaga ja USA presidendivalimised. Lõpetasime umbes 03 ajal, vist.

Päev 6. GOOD BYE Key West & WELCOME Carnival Sensation

Äratus oli jälle 7am. Kiire dušš, millest pool aega läks sooja vee saamisest arusaamiseks ning mina (Jaanika) saingi külma duši. Rasmuse ajaks juba saime vee soojaks, aga kraanist ei saanud ikkagi muffigi aru. Noh, anyway, saime „pestud, kustud, kammitud“ ja asusime Miami poole teele.

Planeerisime, et sõidame ca 20 miili ning siis tangime autot – sinnasõites nägime ju, et tee ääred olid tanklaid, söögikohti jm täis. Loomulikult oli nüüd tee äärtes rohkem puid, põõsaid ja merd. Viimasel hetkel, kui tekkis juba väike paanika, et jääme tee äärde, paistis eespool siiski üks Shell ning võtsime suuna sinna. Rasmus arvutas enne välja, mitu gallonit kütust võtma peaks, et tühja paagiga rendiauto tagastada. Noo.. ütleme nii, et Ameerikas ei pea „igaks juhuks“ rohkemaga arvestama. Tankisime siis 20 taala eest kütust ning auto näitas, et saame sõita veel 280miili... sõita oli u 140. Samas, kütus on nii piinlikult odav, et väga halba tunnet sellest ei jäänud. Peab taas kord mainima, et teenindus on lihtsalt super – tädi tuli välja ja seletas rõõmsalt, kuidas mida teha ning soovis ilusaid asju teele kaasa.

Hüppasime tee pealt veel kohustuslikus korras Dunkin Donats’ist läbi ning 3h pärast olimegi jälle Miamis. Tagastasime oma armsaks saanud Cadillaci ning alustasime „jalutusteekonda“ sadamasse. Rasmus vaatas enne jälle üle, et ca 25min jalutamist peaks olema, kohale jõudsime ca tunniga. Nii et, again, ärge usaldage google maps’i.

Kohale me aga jõudsime ning kohe E terminali jõudes oli härra vastas, kes koristas meilt pagasi ära ning ütles „So.. now tip me for the bags“ :D. Seejärel check in, mis sujus tõrgeteta ning üsna kiiresti ja olimegi juba oma armsas rõduga kajutis nr E-245. Tuba meie jaoks jälle liiga külm. Käisime siis duši all, kuna jalutamisest olid riided läbi higistatud ja jäime oma pagasit ootama. Istusime siis rätikutega oma toas, kui äkki kargas onu tuppa, et nüüd ruttu evakueerimisõppusele. Viskasime siis oma poolhigised riided uuesti selga (kuna pagasit ju polnud) ja läksime. Õppus oli siis sellest, kuidas päästevesti kasutada ning kuhu ja kuidasevakueeruda. Selleks pidime kõik rivvi päästepaatide juurde seisma minema. See oli päris naljakas ja sorry, aga üsna mõttetu ja pisut isegi piinlik :D Naastes olid aga meie kohvrid kenasti ukse taga ja saime puhtad riided selga ning oma asjad lahti pakkida. Meeldiv üllatus oli, et meie kaasaostetud rumm ja vein olid alles, kuigi oli kirjas, et kõik joogid, mis pole käsipagasis, konfiskeeritakse.

Seejärel kiire laevatiir, et üle kontrollida, kus mis asub ning siis sööma. Õhtusöök oli restoranis, kus toit maitsev ja tasuta, kogused restorani kohta ikka suured ja laudkond oli ülitore – paarike Kanada piiri äärest, paarike Mississipist ja paarike Texasest. Kõik noored ja ilusad olid ühte lauda pandud.. jäime mõtlema, kas siin on mingi planeeritud süsteem..?  : )

Pärast õhtusööki naasesime tuppa „leiba luusse laskma“. Kell oli 20 ja 21.30 algas show, kuhu oli plaan minna. Loomulikult jäime me magama ja ärkasime 23.30. Käisime siis tiiru ja kuulasime stand up comedy’t ning otsisime kohta, kust saab pudelivett tuppa kaasa osta (mida pole laevas!) ning läksime uuesti tuppa magama, et järgmisel päeval olla pisut aktiivsemad ja Nassau-ga (Bahama) tutvuda ning õhtul ikka show’d näha ja tantsida ka.