Päev 6. GOOD BYE Key West & WELCOME Carnival Sensation

Äratus oli jälle 7am. Kiire dušš, millest pool aega läks sooja vee saamisest arusaamiseks ning mina (Jaanika) saingi külma duši. Rasmuse ajaks juba saime vee soojaks, aga kraanist ei saanud ikkagi muffigi aru. Noh, anyway, saime „pestud, kustud, kammitud“ ja asusime Miami poole teele.

Planeerisime, et sõidame ca 20 miili ning siis tangime autot – sinnasõites nägime ju, et tee ääred olid tanklaid, söögikohti jm täis. Loomulikult oli nüüd tee äärtes rohkem puid, põõsaid ja merd. Viimasel hetkel, kui tekkis juba väike paanika, et jääme tee äärde, paistis eespool siiski üks Shell ning võtsime suuna sinna. Rasmus arvutas enne välja, mitu gallonit kütust võtma peaks, et tühja paagiga rendiauto tagastada. Noo.. ütleme nii, et Ameerikas ei pea „igaks juhuks“ rohkemaga arvestama. Tankisime siis 20 taala eest kütust ning auto näitas, et saame sõita veel 280miili... sõita oli u 140. Samas, kütus on nii piinlikult odav, et väga halba tunnet sellest ei jäänud. Peab taas kord mainima, et teenindus on lihtsalt super – tädi tuli välja ja seletas rõõmsalt, kuidas mida teha ning soovis ilusaid asju teele kaasa.

Hüppasime tee pealt veel kohustuslikus korras Dunkin Donats’ist läbi ning 3h pärast olimegi jälle Miamis. Tagastasime oma armsaks saanud Cadillaci ning alustasime „jalutusteekonda“ sadamasse. Rasmus vaatas enne jälle üle, et ca 25min jalutamist peaks olema, kohale jõudsime ca tunniga. Nii et, again, ärge usaldage google maps’i.

Kohale me aga jõudsime ning kohe E terminali jõudes oli härra vastas, kes koristas meilt pagasi ära ning ütles „So.. now tip me for the bags“ :D. Seejärel check in, mis sujus tõrgeteta ning üsna kiiresti ja olimegi juba oma armsas rõduga kajutis nr E-245. Tuba meie jaoks jälle liiga külm. Käisime siis duši all, kuna jalutamisest olid riided läbi higistatud ja jäime oma pagasit ootama. Istusime siis rätikutega oma toas, kui äkki kargas onu tuppa, et nüüd ruttu evakueerimisõppusele. Viskasime siis oma poolhigised riided uuesti selga (kuna pagasit ju polnud) ja läksime. Õppus oli siis sellest, kuidas päästevesti kasutada ning kuhu ja kuidasevakueeruda. Selleks pidime kõik rivvi päästepaatide juurde seisma minema. See oli päris naljakas ja sorry, aga üsna mõttetu ja pisut isegi piinlik :D Naastes olid aga meie kohvrid kenasti ukse taga ja saime puhtad riided selga ning oma asjad lahti pakkida. Meeldiv üllatus oli, et meie kaasaostetud rumm ja vein olid alles, kuigi oli kirjas, et kõik joogid, mis pole käsipagasis, konfiskeeritakse.

Seejärel kiire laevatiir, et üle kontrollida, kus mis asub ning siis sööma. Õhtusöök oli restoranis, kus toit maitsev ja tasuta, kogused restorani kohta ikka suured ja laudkond oli ülitore – paarike Kanada piiri äärest, paarike Mississipist ja paarike Texasest. Kõik noored ja ilusad olid ühte lauda pandud.. jäime mõtlema, kas siin on mingi planeeritud süsteem..?  : )

Pärast õhtusööki naasesime tuppa „leiba luusse laskma“. Kell oli 20 ja 21.30 algas show, kuhu oli plaan minna. Loomulikult jäime me magama ja ärkasime 23.30. Käisime siis tiiru ja kuulasime stand up comedy’t ning otsisime kohta, kust saab pudelivett tuppa kaasa osta (mida pole laevas!) ning läksime uuesti tuppa magama, et järgmisel päeval olla pisut aktiivsemad ja Nassau-ga (Bahama) tutvuda ning õhtul ikka show’d näha ja tantsida ka.