Päev 3. Everglades & Little Havanna

Eile jäime raksti 21.15 magama. Öösel ärkasin 03.30 üles ja mõtlesin, et nonii, ongi ajavahe kamm käes. Aga ei, õnneks jäin uuesti magama ja ärkasime nii nagu pidi. Tegelt on rütm selline, et õhtuti kustume päris kiiresti ära, sest kõik päevad on tegusad ja tegelt ongi vaja vara ärgata. Ehk rütm on päris mõnus.
Hommikul siis sõitsime Miami, et sealt Everglades'i tourile minna. No esiteks proovi siis leida parkimine südalinnas. See oli 20usd flat rate, ei mingit juttu :). Teisalt orienteerumine nende hoonete vahel. Nagu kosmoses oleks. Ma ei tea, mis mul sel korral viga, aga marsruuditundmine on täielikult nulli kukkunud. Läksin täna 5x vales suunas ja õnneks preili aitas õigele teele. See kamm algas tegelt esimesest päevast, kui ma ikka pidevalt olen suundadega puusse pannud. Ise veel julmalt enesekindel: "lähme sinna, ei nüüd sinna ...."

Enivei, kroko tuur oli nagu tuur ikka. Ameeriklaste poolt paras näitemäng tehtud, aga seda täpselt ootasimegi. Jutt oli selline, et täna on ikka nagu väga eriline päev, sest nägime koguni 8 krokot ja üldjuhul veab kui üldse mõnda vee alt näha on. No nüüd alles tuleks taaladoonoriks hakata. Aga tegelt oli lahe. Kenad loomad ja meile meeldib see mõte, et wild life'iga tegeletakse ja piirkonda hoitakse. Selle nimel võib näitemängu kaasa teha küll.

Seejärel tassiti meid mingisse "superodavasse aga kvaliteetsesse" teeääresesse restorani. Okei koht oli, aga langesime jälle iseenda ohvriks. Jaanika tellis tacod ja mina tellisin mingi suvalise soodsama klassi prae. Absurd! Minu praadi sõime kahe peale ja mõlemil on veel 7h hiljem süda paha ülesöömisest. Lisaks küsisime karbi tacode jaoks kaasa ja ma ei valeta - neid oli vähemalt pool kilo. Meil on mõlemil päeval söömised piirdunud ühe korraga, sest see tarbimishullus siin ei võimalda meil enamat. Ütlen ausalt, ma ei süüdista neid, et 90% ülekaalulised on: 1) portsjonid on ebarealistlikult suured, 2) toit on megakaloripomm, 3) Kõik asjad on multi-multi kubatuuride ja ühikutega... ehk tegelt surutakse tarbimist peale ja optioneid polegi.
Lisaks - polegi mingi küssa 100 taala päevas söömisele hakkama panna, sest lambikohas läks 35 usd üsna ratsionaalse selgitusega. Praad on kallis, sest selles olevad toitainete (nt lihhi) kogused on karudele mõeldud. Seega meie kaks lindu oleme koguaeg lõhkise küna ees.
Järgmisena võtsime suuna metrorail'i vms peale, et väike tiir läbi downdown'i sellega teha. Sealt edasi pakkusin, et jalutame Little Havannasse ja lükkasin sihtkoha gps'i sisse. Tundus kurat kaugel olevat ja ootasime bussi (liin nr 208!). Buss tuli, surusin bussimoorile omaarust viieka pihku, sest pilet oli 2,25 / per in. No ei tahtnud vastu võtta ja lõpuks surus meid istmele jänest sõitma. Hiljem poest rummi (võtsin 7 anos Päris rummi) ostes sain aru, et olin moorile 50st hoopis pihku surunud viieka pähe. Liiga ühesugused on need dollarid ja liiga laiali on mu pea....
Ahjaa, Havanna. Sellega oli siis nii, et poolel teel bussis hakkasin mõtlema, kas see saab ikka nii kaugel olla. Kopsisin eesistuja õlale, kes sirgesõnaliselt ütles, et muidugi panime jumala mööda. Vabandasin kaasa ees järjekordse apsu pärast ja sõitsime sama bussiga terve ringi piirkonnale peale kuni jõudsime tagasi õigesse kohta. Havannast polegi nagu midagi kirjutada. "Must go" koht on siis selline, et ühes kuulsas kohas mängivad taadid doominot ja järgmises kohas müüakse rummi ja sigarit. Täpselt nii lahe koht ongi.

"Koju" sõites jäime täpselt kell 17 rämedasse ummikusse. Head kaasmaalased - ma olen Tallinnas alati rääkinud, et te ei ole ummikut näinudki (kes pole suurlinnades reisul käinud). Ummik on selline, et 6 rida autosid konkreetselt seisab kümmekond miili (16km) järjest. Tegin selles olles ka oma esimese patu - surusin masina postide vahelt express liinile. Rendiautoga extrana võetud lisaväärtuse eeliseks on see, et saab tuisata mööda eritasulisi ridasid, mis on muust liiklusest eraldatud ja tühjad. Point on selles lihtsalt, et nendele tuleb õigeaegselt reastuda ja veel õigeaegsemalt maha keerata :). Võit ja kaotus võivad olla tundides mõõdetavad ka lühikese teekonna puhul.

Üldiselt tuleb tõdeda, et siiani ei ole Miami olnud mingi vapustav megarikaste superilus lakutud majesteetlik kuurort. Pigem on sellest vägagi tuhandikuline osa "üle kullatud". Keskmine pilt on nagu ikka ... sitast saiani.

Tänase päeva õppetunnid:

• Ameeriklased on küll naiivselt naeratavad ja "huvituvad väga" sinu elust (eriti päritolust), aga abivalmid on nad tõeliselt! Bussipeatuses ei jõua sildini kõndida, kui keegi juba küsib kuhu vaja. Või tänaval tulid meile inimesed järele ja võtsid gps'i välja, et meid juhatada õigesse punkti. See märkamine on hämmastav;
• Vaata dollari kupüüri suurust enne kui maksma hakkad - need on kuradi ühesugused;
• Võta alati rendiautoga "express toll" pakett, sest ummikud on siin päris ummikud;
• Turisti "must do" ja "must go" kohad ei pruugi päriselus nii vaimustavad olla, kui buklettidel märgitud;
• Telli 2 peale 1 praad ja siis küsi ka takeaway karp lisaks :)

Ja kõige tähtsam! Ka piimapudel võib ilus olla (kodumaisel proua Almal poleks siin lootustki end piimariiulis eksponeerida):