PÄEV 12. Pariis.. ja kodu (+7 päeva).

Nädalase hilinemisega teeme ka oma viimase postituse. See puudutab siis päeva Pariisis, kojujõudmist ning nädalast ajavahest taastumist.

Niisiis, Pariis! Lennujaamast väljasaamine oli omaette katsumus - enne välja ei saa, kui oled passikontrollist läbi käinud, aga seal oli ainult ÜKS inimene. Inimesi, kes aga kontrolli ootasid, neid oli ca 1000? Küll siis liigutati seda inimmassi ühes ja teises suunas, avati üks boks, siis teine ning arutati omavahel, kus kõik töötajad on. Ca tunniga saime siiski välja ning läksime rongipiletit ostma, et kesklinna sõita. Piletid käes, astusime rongi peale. Mina (Jaanika) olin nagu zombie, tohutu unevõlg, halb tuju, kohvivajadus ja vaikselt hakkas ka koduigatsus tekkima (kuna noh, külm oli väljas juba niikuinii).

Jõudsime siis kesklinna kohale ning hakkasime jalutama. Üsna pea hakkas ka vihma sadama, jess! Astusime ruttu esimesse kohvikusse sisse, et võtta üks kohv ja crossaint - saime. Söödud/joodud, jäi ka vihm järgi ning jalutasime edasi. Ületasime Reini jõe, möödusime suurest parlamendihoonest ja imetlesime (väljastpoolt) maailmakuulsat Louvre'i muuseumi. Kaugelt nägime ka Eiffeli torni, kuid päris selleni me kahjuks ajapuuduse tõttu ei jõudnud. Küll aga käisime vaatasime klaaspüramiidi üle ning kiirustasimegi kähku lennujaama tagasi.

Lennul Pariis-Tallinn saime üllatuslikult ka võiku ja veepudeli (ise ei olnud teadlikud, et tellinud oleks), kohe niimoodi nimepidi toodi. Tore üllatus iseenesest, kuna kõht ootas küll juba midagi. Kuskil 3h pärast olimegi lennujaamas ja tellisime takso koju.

Koju jõudes ootas meid ees süüa ootav kass ning 18 kraadi. Selgus, et vahepeal oli elekter ära käinud ning küttesüsteemi välja lülitanud. Kassivalvaja ütles, et ta tundis küll, et jahedam, aga et talle meeldis - mina ei suutnud jopetki seljast võtta. Magama jäime vist kella 3 paiku öösel, mis ei ole üldse OK.

Nädal kodus on olnud üsna vaevaline. Ajavahest taastumine on üsna raske ikka. Eelmisel nädalavahetusel jäin näiteks kell 7 hommikul magama ja ärkasin kell 15 päeval. Siis tekkis juba hirm, et kuidas küll töönädal kujuneb. Töönädal kujunes nii, et saime enam-vähem kõik päevad ikka üles. Töölt koju tulles oli väsimus, aga ca kella 21 paiku tuli uus elu sisse ja jälle "rõõmsalt" 2-3ni üleval. Aga eks see paika läheb, kus ta pääseb. Ja laupäev vastu pühapäeva saab ju tunnikese kauem magada, kuna kella tuleb keerata.

Igatahes, reis oli kihvt. Ameerika on lahe ja kindlasti tahaks tagasi minna ning avastada ka neid kohti, kuhu ei jõudnud. Seda kindlasti ka teeme tulevikus. Hetkel on aga järgmiseks aastaks juba uued suunad ja mõtted, kuhu minna.

Aitäh kõigile, kes meile kaasa elasid ja viitsisid blogi jälgida. Piltide linki uuendasime, kuna dropbox sai vahepeal täis ning kõiki pilte näeb SIIT.

Head
Jaanika&Rasmus

Päev 11. Dolphin mall ja tagasilend

Laevalt lahkumine on väga mugavalt korraldatud. Mingit check-outi tegema ei pea ja põhimõtteliselt võtad oma lõpuarve ning jalutad lihtsalt passikontrolli. Meil oli selle päeva ainus plaan võimalikult palju allesjäänud dollareid poodides kaubaks realiseerida.

Dolphin mall
Läksime terveks päevaks Dolphin shopping mall'i ja võite arvata, mida tähendab ostukeskus USAs. Sisuliselt kulus kogu päev ühes ja samas keskuses ühest poest teise läbijooksmisele, sest üks päev on ikkagi liiga piiratud ajaraam. Pean tunnistama (Rasmus), et olin seal täpselt sama probleemi ees, mis kõikjal mujalgi maailmas. XS numbrid on ikka liialt suured ja nii jäävad ilusad asjad saamata. Paljuski on sama mure ka Jaanikal. Ma lihtsalt ei mõista - keskmine lõunamaalane Euroopast Ameerikani on minu mõõtu ja võimatu on riideid leida. Kahju. Ei saa ka selle taha pugeda, et olime USA's, sest tõsimeeli kuuleb Miamis mehhiklaste suust hispaania keelt rohkem, kui inglise keelt.
Igatahes, kui miski on USA's soodne ja kvaliteetne, siis on see kütus ja kaubad.

Miami - Pariis
Lennukis ootas selles mõttes jälle halb üllatus, et kui saabudes läks lennuk katki, siis nüüd tagasilennul oli tegemist ikkagi paraja peldikuga. Üsna üllatav, et nii mainekal lennufirmal on long-haul lendudeks sellised saanid veel kasutusel. Aga suures osas polnud meil vahet, sest ajavahe kordaseadmiseks oli meil mõistlik terve tee magada. Selleks vitsutasime unekad sisse ja lend sujuski nagu võluväel.

Päeva tipsid:

• USA's poodlemine on vägev. Tuntud brändide kaubad on soodsad ja kvaliteetsed;
• Air France on so-so. Täpselt sama seeria lennukid erinevad nagu öö ja päev.

PÄEV 10. Päev merel

Kuna täna uhab laev terve päeva tagasi, siis olin mõttes planeerinud hunniku tegevusi laevas: jõusaal, pizzasöömine, minigolf, viimane beežitamine jne. Kahjuks aga juba õhtust saati on laev vappunud ja meie planeeritud tegevused on jällegi canceldatud. Jõusaali ja minigolfi osakond suletud ja vihma sajab aegajalt. Jaanika kimus öösel isegi unerohu sisse, et saaks paremini magada.

Mingil põhjusel on meil tegelt juba kolmandat päeva suhteliselt kehv enesetunne. Üks neist kulus küll pohmelli peale aga eile ja üleeile pidanuks juba hea olema. Kahtlustan, et liigne kalasöömine kombineerituna liigsöömise ja kõikuva laevaga on organismile paraja karusselli tekitanud.

Käisime Deli’s hommikusöögil ja ühte võib küll esile tuua. Kõik soolased söögid on topeltsoolased ja kõik magusad on topeltmagusad. Kakao on peaaegu joomatu ka 2x veega lahjendades J. Üks huvitav näide veel – singijuustu võileiva vahel oli 7 kihti sinki ehk singikogus oli 2x paksem kui röstsai selle all. Sama nali oli ka wrapiga, mille vahelt pidin reaalselt enamuse lihast välja rookima, et ka mõne köögivilja maitset tunda. Mingi jõhker lihakäntsakate teema on Ameeriklastel.

Õhtul jätsime hüvasti meie armsaks saanud laudkonnaga. Tegime väikese kingituse ka meie lemmikpaarile ja loodame nendega kindlasti ka tulevikus suhelda ning võimaluse korral Euroopas kohata.

Carnival Sensation

Natuke laevast siis ka. Laeva ülesehitus on ikkagi üsna ebaloogiline. Päriselt, 5 päevaga ei ole me ikka ära õppinud kuidas kuhugi täpselt pääseb. Siin on mingine liftide ja sektsioonide loogika ning ei ole nii, et jalutad ühest laeva otsast lihtsalt teise.

Muus osas on nii, et kõik on jagatud kahte ossa: rahakoinimise üritused ning söömine. Söömine iseenesest on „tasuta“ (followup – laevapilet 5p maksis ca 1350 eur), kuid jookide ja kogu muu jandi eest tuleb maksta. Enamus infovoog keskendub sellele, kuidas laristamine on kasulik ja laeval shoppamine on maailma parim viis shopata J. Lisaks on laevas ca 10 fotograafi, kes igal võimalusel möödapääsmatult fotosid teevad ja siis riputavad need näituseks üles aatriumisse. Ühe foto hind on 21 USD. Joogid on tegelt suhteliselt talutavate hindadega – õlu 6, kokteilid 10. Interneti päev maksab 16 USD, kuid see ei taga veel ligipääsu nt Skype kõnedele, failivahetusele jne.

Kogu sellele jandile lisandub muidugi jootraha, mis siin laevas võetakse automaatselt peale reisi lõppu. Kummagi inimese eest veel 65 USD. Ehk kui meie tasandil kokku liita, siis laevapileti, ekskursioonide, jookide, jootraha ja muu träni peale tuleb ühe päeva hinnaks ca 500 usd. Kusjuures see on üsnagi tagasihoidlikult elades.

Päeva tipsid:

·        Ka paradiisis ei ole hea ilm alati garanteeritud

·        USA’s on kõik söögid topelt-maitsestatud

·        USA’s on söömiskultuur erilise tähtsusega. Tundub, et kõik keerleb söögi ümber.

PÄEV 9. Tuul ja Grand Turk (Turks&Caicos)

Hommik paistis päris normull olevat, aga järjekordselt ei jõudnud me ametlikule hommikusöögile. Need on lihtsalt liiga vara (enne 10.30). Üsna pea saime ukse vahelt teate, et kehva ilma tõttu on meie planeeritud ekskursioon ära jäetud. Väga nukker, sest olime planeerinud ujumise raidega. Seejärel teatati laeva raadio vahendusel, et ka sadamasse jõudmine on tugeva tuule tõttu edasi lükatud.

Kole koht!

Turks & Caicos koosneb ca 40 saarest, millest 10 on asustamata. Suurim ehk pealinn on Grand Turk, millel on isegi üsna korralik lennuväli. Kokku elab saarel umbes 4500 püsielanikku. Saare ühest otsast teise on ca 10 km.

Saar paistab enim tuntust olevat kogunud seoses Ameeriklaste kosmosereisidega kuna kõik esmased maalenaasmised toimusid Caicose saarte kaudu.

Umbes 12.30 ajal jõudis laev lõpuks randuda ja saime maa peale. Esialgu tundus päris fancy kohake olevat – sadama piirkond oli kenasti igasugu tränikioskeid ja basseine täis. Puhas, soe, ilus. Mõtlesime, et kuna meie ekskursioon ära jäi ja aega on päris palju, siis läheme teeme tiiru ka linna peal.

Taksosõit linna võttis umbes 10 minutit ja sadama-alast väljudes oli koheselt aru saada mis peldikuga tegemist on. Kõikjal mahajäetud majad, prügi, kodutud loomad ja purjus kohalikud. Taksojuht püüdis küll selgitada, et „kõik on 8a taguse orkaani tulemus ning et tema koer on kenasti kodus ja blabla...“ Tegime üsna kiire tiiru paari tänava vahelt ära ja seadistasime end kiiresti tagasi sadama-alale.

Võtsime veel paari kehaosa peale päikest ja asusime tagasiteele. Tegelt oli suht mõttetu päev ja ei jätnud ka Carnivalist eriti head muljet – miks kruiisilaevad sellises kohas üldse käivad? Kireva hetkena jääb meelde konnakoibade söömine, mis olid tegelt ikka vastikud.

Tänase päeva tipsid:

·        Kõikvõimalikest planeeritud tegevustest saad / jõuad tegelikult tehtud umbes pooled;

·        Grand Turk on päris kole koht. Ärge oma unistuste reisi küll sinna planeerige;

·        Konnakoivad on lihtsalt rõve ülepopulariseeritud eksootiline „snäkk“, mitte maitseelamus.

PÄEV 8. Half Moon Cay

NB! Vabandan ette, et fotosid pole vahepeal lisanud ja postitusi teinud. Asi selles, et olime 5 päeva levist väljas ja hetkel istume lennujaamas ning fotokaabeldus on juba pagasisse visatud. Aga sisust ka....

Ärkasime väga ilusal hommikul aga väga räpase olekuga. Avastasime, et peame sisuliselt kohe tõttama ekskursioonile. Olin varasemalt prebookinud skuutriga sõitmise.

Oi kui raske on olla

Sisuliselt kogu päev kujunes kummalgi enesegavõitlemiseks. Hea meel oli vähemalt selle üle, et ma polnud ainus ja kaaslasel oli vähemalt sama raske olla. Ausalt, tegemist oli nagu robinsonaadiga, kus ainult tugevamad jäävad ellu. Ma (Rasmus) ei ole päriselt seda varem vandunud, aga eile tegin seda: „ma ei joo ennast enam purju tükkaega“.

Skuutrisõit

Liikusime laevalt tulles otsejoones oma kavandatud skuutrisõidu kogunemiskohta ja saime teada, et meil tuleb esitada ka juhiluba. Jah, skuutriga sõitmiseks autojuhiluba.... Ei jäänudki muud üle, kui pidin laeva tagasi tõttama (laeva tõttamine tähendab järjekordi + 15min väikepaadisõitu kuna laev ei „pargi“ end otse sadamasse). Ja seda kõike tuli teha oiiiii kui halva enesetundega. Jätsin Jaanika randa marineerima, sest tal oli tõesti vähemalt sama raske olla.

Skuuteramine oli väga äge ja kulges laguunide vahel. Korraks viidi ka avamerele ja päris lahe oli neis lainetes hüpelda. Igatahes vahva kogemus ja võibolla võttis grammike isegi olemist kergemaks.

Half Moon Cay

Saarest ka. Half Moon Cay on tõesti ülicool koht. Nagu paradiis, mille keskel on laguunid ja rand on nii helesinine kui üldse annab ette kujutada. Meie laeva pealt oli selgesti põhjani näha ja see sügavus kindlasti oma 15-20 meetrit. Väidetavalt kuulubki saar Carnivali laevakompaniile ja mõeldud ainult turismikülastuseks. Elanikke ega linnakut kui sellist nagu polegi.

Õhtusöök

Õhtusöögid on alati toredad kuna meil on tõesti lahe seltskond (4 paari koos meiega). Ehk iga õhtu sööd samade inimestega ja alati on uus menüü. A’la carte menüü söök on väga maitsev ja maksta tuleb ainult jookide eest. Eile oli lihtsalt sitt olla ja üritasime asjaga kähku ühelepoole saada. Selgus, et oleme kohalikega (kuigi ka ülejäänud paarid on ikka väga kaugelt USA otstest) võrreldes ikka nõrgukesed, kuna nemad lasid õlut hommikul juba peale. Sellist pikendamist nimetatakse slangis „Hair of the dog“ J. 

PÄEV 7. Bahamas (Nassau) ja let’s get drunk!

Ärkasime taaskord mõnusalt varakult, et linna peale kondama minna. See oli meil ka ainus päev, kus ei olnud ühtegi konkreetset tegevust planeeritud. Ilm tundus kahtlasevõitu, aga ei osanud midagi hullu aimata. Tellisime hommikusöögi tuppa ja see oli tegelt ikka paras solk. Igalpool mujal maailmas on see hommikune saiamaania – sai grillitult, sai röstitult, sai sai sai...

Vot see on vihm

Laevast välja astudes oli juba päris vihmane. Iga järgneva meetriga vihm tugevnes kuni sellest kasvas välja päris korralik torm. Olime vaid 200m saanud liikuda kui edasiminek tundus võimatu. Täielikult läbimärgadena pöördusime tagasi laeva poole. Üks hetk kuulsime bussipeatuse all olevat rahvast kõvema häälega naermas, plaksutamas ja vilistamas. Selgus, et minu (Rasmus)   jalutuskäigust mõeldud rahvuslikud hilbud olid märjaga täielikult vastu ihu tõmmanud ja rahvas sai wet t-shirt showd näha. Puändiks olin sel hommikul jätnud ka alukad panemata, seega vaade oli kõrvaltvaatajale päris koomiline.

Kuna olime juba niikuinii läbimärjad võtsime suuna otse jacuzzi’sse. Täpselt meie kajuti kohal on ainult täiskasvanutele mõeldud osakond (tegin selle eeltöö juba varasemalt kajutit valides ära). Ilma paranemist ei paistnud mitte kusagilt ja võtsime vastu otsuse, et no matter what, käime ikkagi linnas ära.

Teisel katsel läksime vihma kiuste tiirutama ja jõudsime üsna pea ühte kuulsaimasse rannabaari nimega „Senor frogs“. Korralik rannadisko oli juba püsti pandud mõnusa kariibimere rütmiga, kus MC veel hoogu juurde andis. 2 kokteili läksid 46 dollarit, aga boonusena saab kokteiliklaasi (plastikust) „tasuta“ kaasa. Drink oli päris hea ja ajas ka paraja shvipsi pähe.

Kisub peoks

Ega Nassaus rohkem polnudki suurt midagi teha. Kolistasime poodides ja suundusime üsna pea tagasi laeva. Kuna meil oli juba laeva tulemisest saati alles terve veinike, lasime hea maitsta. Õhtusöögilauas libistasime kaaslastega veel õllekest ja leppisime kokku meeting pointi.

Ja siis ta algas... ega Ameeriklased pole ka just lihtsast puust tehtud. Moscow mule vaheldus õllega (ei tasu unustada, et alla sai libistatud juba terve vein ja kokteil Nassaus). Alustasime aatriumis asuvast baarist, liikusime edasi basseinibaari, sealt omkorda klaveribaari.

Klaverimees lasi ülivingelt näppudel käia ja esitas parimaid Ameerika kultuspalasid. Kõik laulsid ümberringi kaasa ja lõpuks olid meilgi lood selged. Idaho osariigi sõbrer õpetas mulle (Rasmus) lõpuks ka käesurumise tehnikat. Selgeks sai räägitud kõik põhiteesid – ajalugu, poliitika, suhted Venemaaga ja USA presidendivalimised. Lõpetasime umbes 03 ajal, vist.

Päev 6. GOOD BYE Key West & WELCOME Carnival Sensation

Äratus oli jälle 7am. Kiire dušš, millest pool aega läks sooja vee saamisest arusaamiseks ning mina (Jaanika) saingi külma duši. Rasmuse ajaks juba saime vee soojaks, aga kraanist ei saanud ikkagi muffigi aru. Noh, anyway, saime „pestud, kustud, kammitud“ ja asusime Miami poole teele.

Planeerisime, et sõidame ca 20 miili ning siis tangime autot – sinnasõites nägime ju, et tee ääred olid tanklaid, söögikohti jm täis. Loomulikult oli nüüd tee äärtes rohkem puid, põõsaid ja merd. Viimasel hetkel, kui tekkis juba väike paanika, et jääme tee äärde, paistis eespool siiski üks Shell ning võtsime suuna sinna. Rasmus arvutas enne välja, mitu gallonit kütust võtma peaks, et tühja paagiga rendiauto tagastada. Noo.. ütleme nii, et Ameerikas ei pea „igaks juhuks“ rohkemaga arvestama. Tankisime siis 20 taala eest kütust ning auto näitas, et saame sõita veel 280miili... sõita oli u 140. Samas, kütus on nii piinlikult odav, et väga halba tunnet sellest ei jäänud. Peab taas kord mainima, et teenindus on lihtsalt super – tädi tuli välja ja seletas rõõmsalt, kuidas mida teha ning soovis ilusaid asju teele kaasa.

Hüppasime tee pealt veel kohustuslikus korras Dunkin Donats’ist läbi ning 3h pärast olimegi jälle Miamis. Tagastasime oma armsaks saanud Cadillaci ning alustasime „jalutusteekonda“ sadamasse. Rasmus vaatas enne jälle üle, et ca 25min jalutamist peaks olema, kohale jõudsime ca tunniga. Nii et, again, ärge usaldage google maps’i.

Kohale me aga jõudsime ning kohe E terminali jõudes oli härra vastas, kes koristas meilt pagasi ära ning ütles „So.. now tip me for the bags“ :D. Seejärel check in, mis sujus tõrgeteta ning üsna kiiresti ja olimegi juba oma armsas rõduga kajutis nr E-245. Tuba meie jaoks jälle liiga külm. Käisime siis duši all, kuna jalutamisest olid riided läbi higistatud ja jäime oma pagasit ootama. Istusime siis rätikutega oma toas, kui äkki kargas onu tuppa, et nüüd ruttu evakueerimisõppusele. Viskasime siis oma poolhigised riided uuesti selga (kuna pagasit ju polnud) ja läksime. Õppus oli siis sellest, kuidas päästevesti kasutada ning kuhu ja kuidasevakueeruda. Selleks pidime kõik rivvi päästepaatide juurde seisma minema. See oli päris naljakas ja sorry, aga üsna mõttetu ja pisut isegi piinlik :D Naastes olid aga meie kohvrid kenasti ukse taga ja saime puhtad riided selga ning oma asjad lahti pakkida. Meeldiv üllatus oli, et meie kaasaostetud rumm ja vein olid alles, kuigi oli kirjas, et kõik joogid, mis pole käsipagasis, konfiskeeritakse.

Seejärel kiire laevatiir, et üle kontrollida, kus mis asub ning siis sööma. Õhtusöök oli restoranis, kus toit maitsev ja tasuta, kogused restorani kohta ikka suured ja laudkond oli ülitore – paarike Kanada piiri äärest, paarike Mississipist ja paarike Texasest. Kõik noored ja ilusad olid ühte lauda pandud.. jäime mõtlema, kas siin on mingi planeeritud süsteem..?  : )

Pärast õhtusööki naasesime tuppa „leiba luusse laskma“. Kell oli 20 ja 21.30 algas show, kuhu oli plaan minna. Loomulikult jäime me magama ja ärkasime 23.30. Käisime siis tiiru ja kuulasime stand up comedy’t ning otsisime kohta, kust saab pudelivett tuppa kaasa osta (mida pole laevas!) ning läksime uuesti tuppa magama, et järgmisel päeval olla pisut aktiivsemad ja Nassau-ga (Bahama) tutvuda ning õhtul ikka show’d näha ja tantsida ka.

Päev 5. Zoo Miami, Key West

Starbucks on saanud juba tavapäraseks äratajaks ja nii ka täna. Kuivõrd ma (Rasmus) sain endale esmakordselt kohvisõbraks kõrvitsalisanditega kohvi, siis oli meil täna topsihoidjas juba 2 topsikest.

Võtsime suuna Zoo Miami peale, mis oli ca tunni kaugusel Ft Lauderdale'ist ja jätsime hüvasti senise majutuskohaga. Jõudsime kohale nagu planeeritud, 5min enne avamisaega. Väga super oli sel kellaajal praktiliselt omapäi ringi liikuda. Veel "superim" oli loomaaed ise. Ei mingeid hulle tarasid, puure ja aknaid, vaid kaevikutega kenasti eraldatud territooriumid. Jah, mulle meeldib Tallinna loomaaed ka, aga siin oli kuidagi eriliselt troopiline naturaalsus ning loomad tunduvad päriselt õnnelikud.

Lisaks eriliselt loogiline süstemaatilisus (üks suur ringtee ja see omakorda tehtud temaatilisteks kontinentideks). Ainsaks ebameeldivaks intsidendiks oli värsket küülikut naksav kotkas (ei taha seda fotot lisada).

Edasi võtsime suuna Key Westi peale. Pean tunnistama, et terve tee, mis kestis ca 4h, napilt kahetsesin seda ettevõtmist. Okei, mingi hetk on kena tee ja US 1 on kõige kuulsam route - aga no 5 miili naudid seda, mitte 5 tundi, kui liikuda tuleb teosammul.

Öömaja oli võetud mul omaarust väga down-downi juurde, mis asus järjekordselt oluliselt kaugemal "jalutuskäigu" teekonnast, millega ma arvestanud olin :). Aga hotelli poolt oli jällegi free shuttle, niiet no problem. Key West on äge! Key West on kõike seda, mida ma ühelt ennast paradiisiks nimetavalt asumilt ootan. Vanad saluunid, vesterniaegsed majad, live kantrimuusika jne. Nagu "back to the future" filmis. Jalutasime Duvalil ja vaatasime üle ka Hemingway kodukoha nagu peab. Igatahes tõesti kahju, et meie sunnitud graafik ei lase siia kauemaks jääda.

Ühesõnaga saime täna täiega oma doosid kätte - loomaaed ja Key West! Jah!
Tänase päeva tip'id:

• Kaardil tunduvad kõik kohad lähemal kui nad tegelikult on. Isegi google maps on mind julmalt ära eksitanud, kuigi mõõtsin omaarust kõik meetrid üle;
• USA teeninduskvaliteet on täiesti esmaklassiline. Kui Eestis saad maksimaalselt "Tere, kas saan abiks olla", siis siin algab jutt sellest "Tere hommikust Sir, kuidas läheb ja täna pakuksin seda seda ja teist." Kusjuures see kõik paistab neil meeldivalt pingutamata tulevat;
• Key West on super. Arhitektuur, melu, vaba olemine ja tõenäoliselt ka head peod, millest me kahjuks osa ei jõudnud saada;
• Presidendivalimised ei jäta neist just eriti suuremeelset muljet. Iga Clintoni meeskonna reklaam üritab Trumpi põrmustada ja vastupidi. Paradoksaalne, sest kumbki võiks nagu enesereklaamimisele keskenduda, selle asemel antakse maksimaalsed sekundid vastaskandidaadi solkimisele. Eriti nilbed on isegi Clintoni poolt koostatud Trump'i kontekstist välja rebitud sõnavõtud naiste teemal - kamoon. Minu õpitu põhjal on reklaamiks ka antireklaam, aga mida mina ka Ameeriklaste mõttemaailmast tean...
• USA liiklus on tehtud ka rumalale täiesti puust ja punaseks. See on absoluutselt meeldiv lahenus ka minusugusele turistile. Miks me peame Eestis leiutama ca 100 liiklusmärgi tähendust - "tagasi tohin pöörata, vasakul mitte" või "peatuda tohin, parkida mitte." Selle asemel on siin lihtsalt "U-turn only" või "No stopping at any time". Fakt ja kõik. Ehk rämedalt jääb mulje, et Eestis lihtsalt teadlikult keeratakse segadustkülvavate liiklusmärkidega liiklust ohtlikumaks ja mugav on ju ka ARK'is läbikukutamist "kontrolli all" hoida.

Päev 4. Pompano beach, Boca Raton, Miami beach

Täna jälle seitsmest üleval. Selles mõttes ajavahe natuke ikka kammib, aga antud juhul sobib see  meile väga hästi. Tegime hommikul esimese rannasessiooni. Hr Veldi eelneval soovitusel läksime Pompano beachile. Täitsa mõnus, rahulik ja puhas. Kahtlustan, et kõik rannad on siin suht sarnased, see oli lihtsalt vaiksem.

Pompanost liikusime edasi Jaanika sugulase kodulinna, Boca Raton'i. See koht oli küll väga vurr - ilus, puhas, pisut pompoosne. Kolistasime ühes kenas pargis ja vaatlesime kaunist piirkonda. Mekkisime esimest korda Starbucksi kõrvitsakohvi - megahea! Igaljuhul tänud Katrinile meile kena tuuri eest.

Tagasiteel Boca Ratoni ja Ft Lauderdale'i vahel nägime päris vingeid eramuid koos jahtidega:

Peale kiiret "kodu"visiiti kimusime kiirelt edasi ühele selle reisi pea-areenile ehk South Beachile. Kui eile kirjutasin, et kogu Miamist tegelikult vast ainult murdosa moodustab suurejoonelise kujutelma, mis assotsieerub sõnaga "Miami", siis tegelikult on selleks ainult üks lühike osa ühest tänavast. Ka South Beachil käib juba kõrvalblokis (Art Deco district) täiesti harilik mittegrandioosne linnaelu. Hakkasin vaatama, et ainus pilt, mille South Beachil tegin, oli vaade esimele kõrvaltänavale :)

Väga kena kõik jah, aga mitte midagi sellist, mille osas suu ammuli oleks jäänud. Kindlasti mängib siin rolli ka see, et me pole kohalikud ja me ei pääse ligi kõige peenematesse kohtadesse. Kui midagi erilist esile tuua, siis oli selleks Sunset Lounge'is 30 dollari eest väike õlu + kokteil. Vaade oli selle eest võib-olla isegi hinda väärt.

Btw, täna olime juba päris kavalad ja võtsime KFC's ühed tendersid kahe peale. Ka neid jagus veel õhtuks. Seega ka see kogus on liiga suur kuna meil jäävad endiselt korralikud õhtusöögid vahele.
Tänase päeva õppetunnid:

• Turistikad on endiselt turistikad;
• Starbucks endiselt ruulib;
• Toitumisega me toime ikka ei tule. Ka kahe peale üks meal on liiast, sest õhtul ikka isu pole veel. 
• Cadillac XTS on hea auto. Täiuslikud lisad, väga mugav, head sõiduomadused ja ka silmale ilus. Tegin selle puhul isegi ossifoto:

Päev 3. Everglades & Little Havanna

Eile jäime raksti 21.15 magama. Öösel ärkasin 03.30 üles ja mõtlesin, et nonii, ongi ajavahe kamm käes. Aga ei, õnneks jäin uuesti magama ja ärkasime nii nagu pidi. Tegelt on rütm selline, et õhtuti kustume päris kiiresti ära, sest kõik päevad on tegusad ja tegelt ongi vaja vara ärgata. Ehk rütm on päris mõnus.
Hommikul siis sõitsime Miami, et sealt Everglades'i tourile minna. No esiteks proovi siis leida parkimine südalinnas. See oli 20usd flat rate, ei mingit juttu :). Teisalt orienteerumine nende hoonete vahel. Nagu kosmoses oleks. Ma ei tea, mis mul sel korral viga, aga marsruuditundmine on täielikult nulli kukkunud. Läksin täna 5x vales suunas ja õnneks preili aitas õigele teele. See kamm algas tegelt esimesest päevast, kui ma ikka pidevalt olen suundadega puusse pannud. Ise veel julmalt enesekindel: "lähme sinna, ei nüüd sinna ...."

Enivei, kroko tuur oli nagu tuur ikka. Ameeriklaste poolt paras näitemäng tehtud, aga seda täpselt ootasimegi. Jutt oli selline, et täna on ikka nagu väga eriline päev, sest nägime koguni 8 krokot ja üldjuhul veab kui üldse mõnda vee alt näha on. No nüüd alles tuleks taaladoonoriks hakata. Aga tegelt oli lahe. Kenad loomad ja meile meeldib see mõte, et wild life'iga tegeletakse ja piirkonda hoitakse. Selle nimel võib näitemängu kaasa teha küll.

Seejärel tassiti meid mingisse "superodavasse aga kvaliteetsesse" teeääresesse restorani. Okei koht oli, aga langesime jälle iseenda ohvriks. Jaanika tellis tacod ja mina tellisin mingi suvalise soodsama klassi prae. Absurd! Minu praadi sõime kahe peale ja mõlemil on veel 7h hiljem süda paha ülesöömisest. Lisaks küsisime karbi tacode jaoks kaasa ja ma ei valeta - neid oli vähemalt pool kilo. Meil on mõlemil päeval söömised piirdunud ühe korraga, sest see tarbimishullus siin ei võimalda meil enamat. Ütlen ausalt, ma ei süüdista neid, et 90% ülekaalulised on: 1) portsjonid on ebarealistlikult suured, 2) toit on megakaloripomm, 3) Kõik asjad on multi-multi kubatuuride ja ühikutega... ehk tegelt surutakse tarbimist peale ja optioneid polegi.
Lisaks - polegi mingi küssa 100 taala päevas söömisele hakkama panna, sest lambikohas läks 35 usd üsna ratsionaalse selgitusega. Praad on kallis, sest selles olevad toitainete (nt lihhi) kogused on karudele mõeldud. Seega meie kaks lindu oleme koguaeg lõhkise küna ees.
Järgmisena võtsime suuna metrorail'i vms peale, et väike tiir läbi downdown'i sellega teha. Sealt edasi pakkusin, et jalutame Little Havannasse ja lükkasin sihtkoha gps'i sisse. Tundus kurat kaugel olevat ja ootasime bussi (liin nr 208!). Buss tuli, surusin bussimoorile omaarust viieka pihku, sest pilet oli 2,25 / per in. No ei tahtnud vastu võtta ja lõpuks surus meid istmele jänest sõitma. Hiljem poest rummi (võtsin 7 anos Päris rummi) ostes sain aru, et olin moorile 50st hoopis pihku surunud viieka pähe. Liiga ühesugused on need dollarid ja liiga laiali on mu pea....
Ahjaa, Havanna. Sellega oli siis nii, et poolel teel bussis hakkasin mõtlema, kas see saab ikka nii kaugel olla. Kopsisin eesistuja õlale, kes sirgesõnaliselt ütles, et muidugi panime jumala mööda. Vabandasin kaasa ees järjekordse apsu pärast ja sõitsime sama bussiga terve ringi piirkonnale peale kuni jõudsime tagasi õigesse kohta. Havannast polegi nagu midagi kirjutada. "Must go" koht on siis selline, et ühes kuulsas kohas mängivad taadid doominot ja järgmises kohas müüakse rummi ja sigarit. Täpselt nii lahe koht ongi.

"Koju" sõites jäime täpselt kell 17 rämedasse ummikusse. Head kaasmaalased - ma olen Tallinnas alati rääkinud, et te ei ole ummikut näinudki (kes pole suurlinnades reisul käinud). Ummik on selline, et 6 rida autosid konkreetselt seisab kümmekond miili (16km) järjest. Tegin selles olles ka oma esimese patu - surusin masina postide vahelt express liinile. Rendiautoga extrana võetud lisaväärtuse eeliseks on see, et saab tuisata mööda eritasulisi ridasid, mis on muust liiklusest eraldatud ja tühjad. Point on selles lihtsalt, et nendele tuleb õigeaegselt reastuda ja veel õigeaegsemalt maha keerata :). Võit ja kaotus võivad olla tundides mõõdetavad ka lühikese teekonna puhul.

Üldiselt tuleb tõdeda, et siiani ei ole Miami olnud mingi vapustav megarikaste superilus lakutud majesteetlik kuurort. Pigem on sellest vägagi tuhandikuline osa "üle kullatud". Keskmine pilt on nagu ikka ... sitast saiani.

Tänase päeva õppetunnid:

• Ameeriklased on küll naiivselt naeratavad ja "huvituvad väga" sinu elust (eriti päritolust), aga abivalmid on nad tõeliselt! Bussipeatuses ei jõua sildini kõndida, kui keegi juba küsib kuhu vaja. Või tänaval tulid meile inimesed järele ja võtsid gps'i välja, et meid juhatada õigesse punkti. See märkamine on hämmastav;
• Vaata dollari kupüüri suurust enne kui maksma hakkad - need on kuradi ühesugused;
• Võta alati rendiautoga "express toll" pakett, sest ummikud on siin päris ummikud;
• Turisti "must do" ja "must go" kohad ei pruugi päriselus nii vaimustavad olla, kui buklettidel märgitud;
• Telli 2 peale 1 praad ja siis küsi ka takeaway karp lisaks :)

Ja kõige tähtsam! Ka piimapudel võib ilus olla (kodumaisel proua Almal poleks siin lootustki end piimariiulis eksponeerida):

Päev 2. Äpardused jätkuvad ning link galeriile

Ei, ärge valesti aru saage, meil on tegelt kõik väga OK. Aga mingil põhjusel on meil esimesi päevi jäänud närima äpardused transpordivahenditega.
Hommikul oli siis peale 3 tunnist magamist äratus 5:30, et põrutada JFK lennujaama ja sealt Miamisse. Kõik sujus tõrgeteta, va see, et meil polnud halli aimugi, millisesse terminali me lennujaamas minema peame. Isegi varasemalt ette valmistatud boarding pass ei aidanud. Sellise lennujaama puhul maksab iga eksimus mitukümmend minutit. Muidugi läksime valesse terminali :). Lend sujus tõrgeteta va see, et Jaanika jõudis enne lennukisse astumist kurta, et tema ei saa jälle akna alla. Olin sel korral džentelmen, kuid vahvaks üllatuseks oli aknaalune koht otse mootori vastas. Pole sellist nalja varem näinudki :)

Trall hakkas hoopis Sixt'i rendiauto pick-up'is pihta. Mul oli kõik ette makstud, aga preili suutis märkamatult mulle veel 200 eur juurde keevitada - nö "extra pooltasuta parima auto upgrade" ja eeltangitud masin ja superkiire läbipääs tasulistele teedele jne. Keegi muidugi ei maini, et iga asi on kulu! Lisaks pakkus lahkelt, et paneb Jaanika lisajuhina kirja. Vaatasin siis, et see "lõbu" oli veel 50 usd ja see ajas juba kopsu üle maksa - lasin maha võtta ja arve ümber teha. Okei see selleks, kuid halvem lugu on see, et esimeses peatuses avastasime, et meie pooltasuta superpakkumise Cadillac XTS'il laiutab tagumisel pamperil päris korralik kriimukas peal. Tingimuste järgi muidugi meie vastutame ja pidanuks sellise asja enne ärasõitu avastama! Vaatame, mis asjast saab kuna saatsin Sixt'ile juba heas usus ka kirja koos fotoga, et selline värk siis. Ahjaa - hotelli jõudes ei toiminud mu krediitkaart enam. Lisaks 400 eur arvele oli Sixt "igaks juhuks" ka 900 eur deposiidi peale pannud - aitäh! Ühesõnaga teema, mille osas tegin omaarust kõige turvalisema ja tunnustatuma ettevõtte kasuks valiku, tõmbas mind ikka täiega orki.

Sõit Fort Lauderdale'i kujunes iseenesest mugavalt, kiirteed on lahedad ja liiklus täitsa tippatoppa. Proovisime Jaanika sugulasega ka trehvata, aga meie kohaliku liikluse asjatundmatus ajas juhtme täitsa kokku. Proovime mõni päev uuesti.
Aga elust ka! Hotell on lahe, õues on soe, kuigi nüüd õhtupoole on räme tuul tõusnud ja vihmutitki viskab peale. Palavust kui sellist pole küll veel tundnud aga ehk homme kui läheme Everglades'i. Käisime päris mõnusas kohalikus pubis ka söömas. Ülilahe oli metallpudelis Budweiser, no tõesti cool pudel. Madis, Gren, tehke ära! Muus osas Ameerika värk - harilik eine on härjamõõtu meestele mõeldud ja kummalgi jäi kolmandik rooga alles. Poes sama asi - üksikut õlut vms asja osta ei saa. Absoluutselt kõik asjad on multipakid. Mis siin siis imestada, et nende tarbimine ületab mõistuse piiri. Inimestel pole lihtsalt valikut. Esmapilgul tundub, et raha kulubki täpselt sellise hooga nagu arvestatud sai. Ehk nagu finantseksperdid ütlevad: prognoosis arvesta kulud loodetust alati 2x suuremaks ja tulud 2x väiksemaks.

Galerii leiate siit!

Päev 1. Katkine lennuk

Päeval viskas Erkki meid lennujaama - aitäh. Läksime aegsasti kohale kuna mul ei õnnestunud Air-Balticu kodulehel online check-in'i teha (kirjutasin sellest juba ka varem). Teenindusleti preili arvas, et peame 30 eur maksma, kui ise tehtud ei saa. Võtsin siis raali uuesti lahti ja näitasin talle, et asi ei toimi. Lõpuks läbi 3nda brauseri asi õnnestus. Vot sulle lops.
Lend Pariisi sujus tõrgeteta - olin selle lennu pärast enim mures kuna ümberistumiseks oli vaid tunnike. Pariisi lennujaam väga majesteetlik ja kena ja soe! Ka New Yorki lennule laadimine sujus mugavalt ja paistis, et asi lähebki libedalt. Aga midagi peab ju alati juhtuma. Sel korral siis hoovõturajale jõudes teatati ühtäkki, et lennukiga on väikene probleem ja tuleb 15 minutiks tagasi pöörduda. 15 minutist sai märkamatult 2 tundi. Turvalisus ennekõike ja selle nimel telliti isegi extra piloot juurde.
Kogu see traalivaali tähendas, et jõudsime New Yorki alles peale südaööd ja hotelli 01:30am. Seega ei saanud linna peale minekust enam asja. Peame ärkama juba vähem kui 4 tunni pärast, et Miami lennule tõtata.
PS! Proovime järgmise postitusega lingi ka anda, kuhu hakkame pilte laduma.
R&J

Pakkimine & Matthew follow-up

Väike kohver, suur-suur kohver
Vaene preili on juba nädalaega aasida saanud oma "tutika" kohvri kallal. See on suur, hirmus suur - silma järgi mahub sellesse kogu rõdumööbel, 20 kiisupoja ning 100 vanaema koduleiba. Eesmärk on muidugi õilis - Dolphin mall korralikult tühjaks teha.
Minu sumadan seevastu on tagasihoidlik nagu ikka. Käsipagasi mõõtu kohvrike, mis peale settimist ka kolmandikujagu tühi. Tundub, et ise oleme päris hästi valmis, reisplaan paigas, tsjumadanid koos ja sulliga varustatud.

Matthew tembutab
Olukord muutus mõnevõrra meeldivamaks kuna erilist jälge Fort Lauderdale'i pole tegelane endast jätnud. Selle kohta saatis hotelliomanik ka kinnituse. Küll aga kurvastab üldine draama asja ümber ja teatud piirkondades alles loetakse kadunukesi. Lisaks on Nassau sadam saanud natuke kahjustada, aga tundub, et see saadakse korda õigeks ajaks. Meid enim mõjutab jätkuv sitt ilm kuna Matthew pöörab end ringiga tagasi ja toob ka järgnevaks nädalaks vihmuti kohale. Aga no mis teha, tuleb rohkem sollis käia.

Programmi algus
Ülehomme siis põrutame kella 15 ajal Pariisi poole ja sealt peame tunniga (kui lend õigeaegselt maandub) ümber istuma New York'i lennule. Iseensest tund on igati piisav, kui Air-Baltic suudaks adekvaatset infot anda pagasi liikumise kohta. Infoliinis ütles preili väga segases keeles, et "vist saab küll pagasi registreerida otse järgnevale lennule, aga ta ei kõlanud eriti veenvalt. Elame näeme....
Seega järgmine postitus võiks tulla juba hilisöisest New Yorkist, aga tõenäolisemalt isegi teisipäeva õhtul Fort Lauderdale'ist.

"Sõber" Matthew

Üritasin selle sissekande tegemist pikemat aega vältida, aga paistab, et ei pääse sellest. Minu meteroloogia fetish on sel korral saanud isiklikuks kokkupuuteks, mis võib tõsiselt meie reisiplaanid, või mis veel hullem, emotsioonid sassi lüüa. "Sõber" Matthew ehk viimase kümnendi tugevaim orkaan (kat 4-5), mis läheneb nii Bahamale kui ka Floridale.

Kuivõrd hakkasin nimetatud tegelast jälgima juba enam kui nädal tagasi (tegemist oli siis väikese pilvelaigukesega), siis sellist saatust ei osanud keegi ette ennustada. Õigemini on ka täna veel asjad üsna segased, sest eilse seisuga ei olnud liikumist USA rannikule oodata. Kuna peale on tungimas õhumass ida poolelt, siis surutakse orkaan nüüdse hinnangu kohaselt otse Miami ja Fort Lauderdale'i rannikule.

Tõenäoline stsenaarium
Kogu Floridas on kuberneri poolt väljakuulutatud erakorraline olukord ehk valmistutakse evakuatsiooniks:

Tõenäoliselt avanev pilt meie jaoks

• Lennud hilinevad (kuivõrd lennuk ei saa minna otseteed) ja jõuame Miamisse väikese viivitusega;
• Meie majutuskoha piirkond Fort Lauderdale'is on kat III orkaanituulte ja üleujutuste tõttu üsna rapitud ja üldised meeleolud ei ole just kiita. Samas peaks orkaan olema selleks ajaks juba üle sööstnud;
• Meie kruiisireisi sihtkohad (Bahamas, Half Moon Cay, Turks&Caicos) on ribadeks tõmmatud ja valitseb kaos. Teatavasti ei ole vaesemad piirkonnad kuigi hästi valmistunud ja taastamine võtab seal aastaid.

Viimane orkaan, mis antud piirkonda läbis, oli 2012 Sandy (mis oli kõigest kat 3). Fatalities 233, damage 75 billion (miljardit):

 Hea on see, et lasin spetsiaalselt meie reisikindlustuse juba kevadel ümber teha. Ehk igasugused muudatused ja põgenemised peaksid olema kenasti kaetud.

Külastused ja eelarved

Turistid nagu turistid ikka
Kuivõrd meie kummagi jaoks on tegemist esmase külastusega kõikidesse sihtkohtadesse, siis läheme sel korral täiusliku turistikat tegema:

• New York - Manhattan ja Times Square. New York beef steak ja pizza :)
• Florida - Miami beach, Zoo, Dolphin (või Sawgrass) shopping mall, Everglades national park airboat ride, Key West, golf
• Kruiis (Bahamas (Nassau), Half Moon Cay, Turks&Caicos) - Cibbs Cay stingray, Aqua trax, master the rum, etc.
• Pariis -  Eiffel tower

Eelarvetest

Kui lennupileteid suure eufooriaga ostsime, siis tundus, et tuleb üsna tagasihoidliku eelarvega ettevõtmine. Tagantjärele tuleb tõde tunnistada, et sellest kujuneb ülekaalukalt suurima väljaminekuga reis. Ühe reisipäeva hinnaks kujuneb ümberarvutatult ca 500 eurot. Vaatame kuidas see võimalik on?

• Majutus - ei ole just soodne. Miamis, New Yorkis ja Key Westis kujuneb keskmiseks öö hinnaks ca 100 eurot. Ja majutus ei ole see koht, kus kokku hoida (meenutagem lutikaid);
• Rendiauto - variante oli seinast-seina, kusjuures Ameerika cabrioletid, võimsad Mustangid, on kõige soodsamad valikud! Seega, kui näete kedagi USAs Mustangiga kaanetamas oma insta piltidel, siis teate, et ta on kõige odavama valiku teinud. Meie valikuks osutus C-klassi Mercedes kuna ei viitsi katusega jännata ja ruumipuuduse pärast muretseda. Ööpäeva hind ca 50 eur (lisana võtsin juurde GPS'i ja kõige kangema kasko). Hiljem lisandub ka kütusekulu;
• Lennupiletid, viisa, kindlustus - lennupiletid said tõesti soodsad (ca 275 eur edasi-tagasi), nn viisa (viisavabaduse programm) peale kulus ka nipet näpet. Päris kalliks kujunes kindlustus ca 70 eur / in), sest järgmises lõigus tutvustan, mida tähendab orkaanihooaeg.
• Kruiis (5p, Carnival) - eesmärk oli valida kindlasti kõrgemal asetsev rõduga kajut. need on enne sviite teatavasti kõikse kallimad kajutid. Carnival Sensatsion on üks tore eelis - on olemas ainult täiskasvanutele mõeldud osakond - see meile sobis. 5 hinnaks kujunes ca 1300 eur.
• Atraktsioonid - kuna praktiliselt igasse päeva oleme planeerinud lisaks lebotamisele ka mingi actioni, siis lisab see tublisti eelarvele vürtsi. Nt golf, skuutrilaenutus, raidega ujumine, rahvuspargid ja muud lõbustused on kõik üle 50 eur inimese kohta. Samas ei tahaks ka lihtsalt minna tagumikku laiaks magama.
• Söök - see kuluartikkel on tõesti hirmuäratav. Oleme arvestanud 100 eur kahele päevas, aga ma ei ole kindel, et sellest välja tuleb. Teatavasti tuleb Miamis praktiliselt igalpool liputada 50st, et väljas normaalselt söönuks saada.
• Muu - ja seda muud tuleb ka päris palju. Parkimispiletid, taksod, ühistranspordid ja Ameeriklaste lemmikartikkel, "tipsid". No ikka läheb...

Preparatsioonid

ab-in-den-urlaub.de lennupiletid
Piletid võtsime ära juba enam kui pool aastat tagasi Sakslaste portaali ab-in-den-urlaub.de vahendusel. Kuskilt ilmus äkitsi välja superpakkumine Mimamisse edasi-tagasi hinnaga 275 eur / in. Kuna portaal erilist usaldust just ei tekitanud, võtsin ühendust sõbraga Saksamaalt, kes julges antud portaali soovitada. Mõeldud tehtud, kuid erilist omapära tekitas antud portaalis see, et keelevahetus nt Saksa keelelt Inglise keelele tekitas kohe hinnaerinevuse. Seega oli tükk jebimist translate'i abil, et piletid kätte saada. Pean tunnistama, et ega ma tänaseks veel lõpuni veendunud asjas pole kuna esimese otsa lend air-balticuga mu piletikoodi ei tunnista :). Ka infoliinist pole erilist kasu siiani olnud.
Ettevalmistusperiood
Siin tulid jälle  mängu minu perverssed projektijuhtimise omadused. Mitte miski ei tohi juhuse hooleks jääda! Tänaseks on siis minuti täpsusega paika pandud, mis kell milline metroo kuhu viib ja mis kell tuul Bahamas tõusma hakkab, milline on tripadvisori pealt mingi tegevuse täpne reiting, kuidas mingi tegevuse ja budgeti tasakaal on ning mis kell Bahamas päike loojub. Vahel on endal isegi imelik seda kõike tehes, aga ma ei suudaks endale andestada, kui mingi tegevusetuse tagajärjel võiks tekkida butterfly efekt, mis meie reisi tuksi keerab.
Reisimise eelistused
Selles osas midagi põrutavat ei ole. Annan äkki mõned näpunäited isiklikest eelistustest.

• Lennupiletid - jälgin alati, et vahemaandumiste ümberistumise aeg oleks optimaalne. St kas kohene ümberistumine või piisavalt aega, et jõuab ka linnaga tutvuda. Pariisis on meil minnes ümberistumiseks ainult 1h, seega proovin järgmisel nädalal pagasi ja online check-in'iga asjad juba jonksu ajada.
• Lennukompanii - isiklikult erilist vahet ei ole. Erinevalt Jaanikast olen ma erilise lennuhirmuga ning krahman kindlasti mõned toekamad medikamendid sõiduks sisse. Seega pole vahet, kas läheme fokkeri või concorde'iga.
• Tavaar - kuna sihtkoht soe, siis üritame sisuliselt "mittemidagi" kaasa võtta. Lisaks on USA's kõik kaubad superkvaliteetsed, mistõttu saab reisi võtta ka kui head
• Majutuskohad - viimasest Cambodia kogemusest saime selles vallas suurima õppetunni. Edaspidi loen alati Tripadvisori kommentaare 4-5 lehte, ega antud hotellis lutikaid (bedbugs) ei ole! Lisaks jälgin, et hotell oleks alati centrumi lähedal või ranna lähedal.
• Rendiauto - võrdlesin päriselt oma 20 erinevat teenusepakkujat ja jäin Sixt'i peale pidama. Miks? Hinna ja kvaliteedi suhe tundus paigas olevat, lisaks usaldusväärne teenusepakkuja. Downside'ina tuleb tunnistada, et drop-off'i muutmine maksis mõttetud 35 dollarit.
• Ühistransport või takso? Võrlen alati soovitud sihtkohta saamise kiirust ja otseteed. Näiteks NY puhul on metroo lennujaamast Manhattanile kordades kiirem ja sirgem tee kui taksoga tunde kulutada. Samas suure koguse tavaariga peale poodlemist väsinuna tagasi lennujaama on mõistlik takso võtta.
• Kruiis ja kruiisilaev - kahjuks siinkohal lihtsalt ei olnud valikuid. Meie sealviibimise perioodil toimubki ainult 1 väljumine, millele oli veel pileteid. Suheldes paari agendiga, selgus, et mõistlik inimene paneb 2a ette kruiisimise plaani. Seega läks niigi hästi, et Carnival meid peale võtab.

Ettevalmistused Florida ja Kariibid

Argument?
Eelmine aasta väisasime Tai'd ja Cambodiat ning tuleb tunnistada, et kohe eriline isu tekkis vastukaaluks minna "pisut" teistsugusesse keskkonda. Meile kummalgi ei tekitanud Cambodias just erilist sümpaatiat sealsed agraarsed eluviisid ning inimeste arusaam maailmast, kui millestki ajutisest ja tühisest, mida mõnuga reostada. Ma ei väida põhjapanevalt (kuigi olen seal varem käinud), et USA on parem ja Ameeriklased on toredamad, aga kindlasti väldime sel korral tuk-tuk'e, putukaid ja kohtame oluliselt teistsugust keskkonda. Ilmselt kipun hetkel võrdlema võrreldamatut.

Miks Florida, miks Miami, miks Fort Lauderdale, miks Key West, miks kruiisile?
Lihtne - me pole kumbki seal käinud ja meile meeldib soe. Lisaks on kõikvõimalikke atraktsioone niivõrd palju, et igav kindlasti ei hakka. Florida meelitab oma imeliste golfiväljakute ja Everglades'i rahvuspargiga, Miami oma suursuguse city'ga, Fort Lauderdale võiks pakkuda õdusat olemist, Key West oma absoluutse tolerantsiga ja lõpukruiis annab võimaluse täielikult välja puhata.

Marsruut (10.10 - 21.10)
Tallinn - Paris - New York - Miami - Fort Lauderdale - Kew West - Miami - Nassau (Bahamas) - Turks&Caicos - Miami - Paris - Tallinn
Sisulise poole pealt oleme minnes esimese õhtu ja öö New Yorkis ning loodame Manhattanil ära käia. Sealt jätkame hommikul lendu Miamisse ning seejärel seame end sisse Fort Lauderdale'is. Peale seda veedme 2 päeva Key Westis ning lõpuks suundume 5-päevasele merereisile saarestikele. Tagasitulles oleme veel päevakese Pariisis ning lõpetame õhtu Juurdeveo agulis.